Tartu oli suur ja ilus linn. Juko oli rahul, et ta oma reisil siia oli sattunud. Ta polnud siin varem käinud ja uusi kohti vaadata on ikka huvitav. Kuigi siin elati tegelikult üsna samasugust elu nagu mereäärsetes sadamates, oli mõnigi asi siiski natuke teistmoodi.
Siin oli igasugu veesõidukeid. Tohutul hulgal igasuguses suuruses ja igasuguse kujuga paate ja lootsikuid, aga kõige rohkem oli siin siiski niisuguseid laevu, mida nimetatakse lotjadeks. Oi, need on ühed imelikud, lausa kummalised laevad! Vähemalt Juko jaoks, kes seniajani oli näinud vaid merelaevu. Lotjasid polnud meie kotermann oma elus veel kunagi varem näinud ja ausalt öelda poleks ta osanud selle pealegi tulla, et säherdusi laevu olemas võib olla.
Aga lõppude lõpuks polnud selles ka midagi imelikku, sest seda tüüpi laevu kasutatakse ainult Emajõel ja Peipsil, aga nende veekogude äärde polnud meie kotermann veel kunagi varem sattunud. Ta oli neist küll kuulnud, aga see oli ka kõik.
Need lotjadeks nimetatavad laevad olid lühikesed ja laiad nagu lestakalad. Nad polnudki nagu päris laevade moodi ja paistsid Jukole esialgu isegi naljakatena. Nii naljakatena, et ajasid talle naeru peale. Kuidas on sellistega üldse võimalik sõita? Ei. See näis võimatuna.
Aga Juko naer sai otsa, kui ta kuulis, kui tohutult palju igasugust lasti on need lodjad võimelised peale võtma. Mõned isegi veel rohkem kui suured merelaevad. Niisugune asi pani meie kotermanni kukalt sügama, sest ka see näis uskumatuna. See lihtsalt näibki uskumatuna, kui kuuled, et säherdune veidra kujuga laevuke on võimeline kandma kuni kahesajatonnist lasti!
Kõik lodjad olid üheainsa mastiga ja vaat see mast oligi see, mis Jukole kõige rohkem meeldis. Nimelt oli siinsetel inimestel kombeks laevamast kenasti triibuliseks värvida. Kõikide lotjade mastid olid ühtviisi sinipunatriibulised. Nii et kogu sadam oli kaugemalt vaadatuna nagu üksainus suur värvidemeri.
Asukoht teoses
