Tõde ja õigus II. Imelikult mõjus see...

Imelikult mõjus see tutvus. Tänini oli Indrek ennast tundnud kivitänavail võhivõõrana, ainult linnast väljas, põldude vahel või metsas leidus nagu midagi kodust. Aga nüüd muutusid omasemaks ka valgustatud uulitsad ja nende serval ritta laotud majad, eriti siis, kui ta hiilis õhtul salaja hooviväravast välja, et kohata ümarikku Mollit. Nüüd seltsisid tänavatega, nende nurkadega, laternaga kuskil maja ees, mingisuguse linnataguse jalgrajaga, puiesteega, ühe või teise vaatega linnale. mida nad üheskoos olid nautinud, raekoja kellalöökidega, valgustatud poeakendega ja palju muuga muljed ning mälestused, ühed jäädavamad, teised möödaminevamad.

Teosest