Noor vana linn. Kui ma jõudsin...

„Kui ma jõudsin üsna järsu nõlva äärde, mis oli Emajõeks kutsutud vetevoolu ürgsängi kallas, avanes mu ees nagu peopesal vaade linnale. Juba hulk aega enne nägin ma silmapiirist kõrgemale kerkimas kaht teravat kirikutorni, mis, nagu nüüd selgus, asusid linna servas paikneva kõrgendiku otsas, sinna ehitatud kindluse kõrval. Linna kaitsvalt ümbritsevate kivimüüride varjus kõrgus veel hulk torne ja tornikesi kesk majade harjakaid kivikatuseid, muist kirikute, muist kloostrite omi. Eeslinna osmikute vahelt jõudsin peagi teispool jõge ja vallikraavi paikneva hästikindlustatud väravani. Väljaspool väravatorni seistes ei osanud ma arvatagi, missugusse kaunisse kultuuri, keelte ja ärielu tulva ma siin Euroopa ääreprovintsis satun. Vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised, sakslased, eestlased, venelased, tulnud kaugemalt ja lähemalt – kes kõik siin ei elanud või siit läbi ei rännanud!” Umbes niisugune võinuks olla keskajal Tartule põhja poolt lähenenud ränduri reisikirjelduse algus. Oli see siis nüüd nii või ei olnud, igatahes omas keskaja Tartu tähtsat positsiooni kaubitsemises kauge ja rikka Venemaaga.
Asukoht teoses
lk 5