Tartu vaja sõita. Sain ühe auto peale, mitu meest oli ja naisi ka. Jänese sild oli lagunenud. Oleks pidanud maha minema, aga midagi halba ei osanud oodata. Aga auto läks Puiestee tänavale, kus oli mingi kogumispunkt. Auto peal rääkisin ühele naisele, et ei tea, kas on enam korterit alles, et polegi järsku, kuhu minna. Tema kutsus, et tule minu poole ja hakkasime astuma. Järele joosti, et ei lähe sa kuhugi. Mul oli eesti pass alles ja saksa pass ka. Andsin neile, et näete! Vaadati ja öeldi,et saate lahti.
Siis viidi meid Ülikooli tänavale ja löödi ühte keldrisse. See oli rahvast täis, jalga ei saanud maha panna. Minul oli liha, ühel oli leiba, ühel soru viina ja võtsime selle ära. Minul kott, tekk ja katelok ja brauning ka sees. Paki panin kaugemale, et kui läbi otsitakse, saab öelda, et ei mina tea, kelle oma see on.
Hommikul viidi Võru ja Lille tänava nurgale, kus vanasti oli restoran. Paki võtsin kaasa kõige täiega. Restorani hoovis olid mehed ees. Seal oli üks kuur, kõik restorani köögiriistad kuuri all. Mõni sortis neid riistu, et viib koju naisele. Niisama sai tee ääres nähtud, et mõni kandis koormat seljas, leidis midagi paremat, jättis vana maha ja uus nodi selga. Viimaks jätab kõik sinnapaika, hea kui endal hing sees. Aga noh, inimese ahnus ja kena asi, eks need kiusa.
Brauningu ja padrunid torkasin kuuri lae vahele. Meid viidi linna tänavaid kividest puhastama. Majad olid varemeis ja tänavad kive täis, pildusime kive tagasi varemete vahele. Õhtul viidi gaasivabriku juurde laagrisse. Oli nagu päris vangilaager kohe.
Paar nädalat puhastasime tänavaid. Valvurid kaasas nagu vahialustel.
Asukoht teoses
lk 230
