Odini poeg Tagapäikese külmunud maalt. Tema, eluaegne linnatüdruk...

Tema, eluaegne linnatüdruk, kelle jaoks isegi Tartu kohati liiga väike oli tundunud.
/---/
Kõik selles linnas oli tema jaoks üle mõistuse tavaline ja etteaimatav, juba üle kahekümne viie aasta.
/---/
Päevasel ajal sagisid inimesed tänavatel, askeldades argipäevatoimetustes justkui töökad sipelgad – liikusid punktist A punkti B, aeg-ajalt läbides veel mingeid punkte, mis teele ette jäid. Mõned liikusid planeeritult, teised juhuslikult. Ülikondades ärimehed astusid välja autodest ja kiirustasid, mobiil kõrva ääres, panka või ärihoonesse. Noored emad jalutasid, põnnid käekõrval, kesklinnas asuva mänguväljaku suunas ning tegid aega parajaks kiikede ja liumägede juures. Vanemad inimesed puhkasid jalga kõnnitee servas pingil istudes või välikohvikutes sõprade ringis. Poisikesed jooksid, ajalehepakid käes, kisades värskeid uudiseid, et meelitada ligi potentsiaalseid ostjaid.

Õhtuhämaruses aga kogunesid tänavatele lõngused, moodustades lärmakaid kampasid ning ehmatades nägemisulatuses eelkõige eakamaid inimesi. See oli igapäevane linn, alati üks ja seesama. Väikeste variatsioonidega, pakkudes pisikest vaheldust igal päeval, olles ometi üldjoontes ühesugune. See oli ta kodulinn.