Kreutzwald Tartus. Ärgem unustagem, et...

Ärgem unustagem, et Tartu siis oli oma ilmetandvalt osalt veel „täielikult saksa linn“. Elanikkude üldarv kasvanud ülikooli asutamisest ja „talupoegade vabastamisest“ saadik, aga polnud sajandi esimese veerandi lõpulgi veel päris ümmarguselt 9000.

Keskaegsest saksa linnanäost polnud siin palju muud järel kui varemed ülal Toomimäel. Tuhmis näotuses ristlevaid tänavajooni palistasid puumajakesed, värvimatud, luitunud. Mitmekümnesüllaline aiaplank, – aedadega laiutamine – täiendas saksa väikekodanikule või käsitöölisele kuuluva elamu karakteristikat. Uksetreppide kõrval oli siin-sääl näha käharate okstega pärnapuid, nende all pingikesi. Eksootilise torniga raatusele liginedes muutusid porised ja konarlikud kõnniteed märgatavalt tasasemaks, puhtamaks. Jalakäijaist suhises mööda jõukamate linnakodanikkude sõidukeid, kutsar pukis, üks või kaks hobust ees. Suurturul kivimajad lähestikku, kõik uuemad ehitised, mõned laiuldasa vaid kolmeaknalised, aga kõrguselt kahe-kolmekordsed. Tänavapilti elustamas mitmekaliibriliste kostüümidega salkkond ninapidi koos. Kas ainult oma isandat ootav bulldog altkulmutses uut möödaminejat, kuna paar puudlit teineteist säälsamas ajaviiteks nuusutasid.

Pea kõik peenemad tartlannad mustas sametis, rohelises või punases kalevis olid looritatud. Lasksid end meelsalt vahtida!

Polnud raske Toomimäe jalalt leida seda päänähtavust, mis oli kogu Tartu uhkuseks. Küsiv silm ei märganud küll mingit päälkirja linnakese suuremoelisema hoone küljes. Aga klassitsistlikus stiilis püstitatud portikus, kolmekordne fassaad, kõrgelt viilult mustendav kahepäine kotkas ei jätnud kahtlust ehitise sihimääruses. Mitte ilma eneserahulduseta tunnistas meie väikese saksa sarnane virulane: see kahepäine kotkas kaitses siin kodumaalist ülikooli, ainuke saksa universitas litterarum suurel Venemaal.
Teosest
lk 443–444