Tipa Tapa ja Martell. Selle raamatu ilmudes...

Selle raamatu ilmudes asun pooliti Tähtveres. Samas tänavas, kus Mart Vallakute pool tuba yyris ja Betti neil kylas käis. Möödun sealt kas Toomele, tammealleele, Supilinna treppidele või tytrega Kassitoomele kelgutama minnes. Ja ega nende hilisem Koidula tänava kodugi kaugel pole – Taara puiesteed mööda jalutades paistsid nad alati korra minugi maja aknasse. Läksin ja panin käe nende väravale.

Selle raamatu teises pooles on tunda Tähtvere elu aedlinliku intellektuaalse enklaavi traditsioone – aias ja toas lillede kasvatamine, nende imetlemine ja nendest luuletamine, idyllilised jalutuskäigud Tähtvere mõisa tagamaadele, alla Supilinna ja Jänese rada pidi, kohvitamised kiidu ja klatšiga, yheks ööks lugeda toodud piiritaguste sõprade teosed, ymmargused välituled, uste vahele jäetud sildid. Ja muidugi kaktuseõite ja vitraažide tagant tänavalegi paistvad raamaturiiulid, milledest yhe sisseõnnistamist Lepik nii toredalt kirjeldab /---/. Ja kusagil riiuli juures on kirjutuslaud ja lugemislamp. Selle valguses istub keegi, loeb või kribib, tal on hetkeks rahu ja in spe lausa vaim peal. Muidugi oli sõjajärgses Tähtveres elamispinnaga palju kitsam ja seda tuli jagada. Töörahu oli paljudel põhjustel harva. Aga nende lampide juurde jõuti tagasi, Siberist, vanglast ja maakolkast ja siis nad põlesid jõudsalt. Tähtvere oli yks pesa, kus eestiaegne intelligents end sulaaja tulles tasapisi kogus. Alver, Alliksaar, Masing, Lotman ja kymned teised elasid ysna lähestikku. Kusagil mujal Eestis polnud sellist vaimu kontsentratsiooni. Ja, mis väga tartulik – nad peaaegu ei suhelnud, igal olid omad jyngrid. Ka suvitamise kohad olid traditsioonilised: Valgemetsa, Peedu, Taevaskoja, Vapramäe, Nypli…

Teosest
lk 187–188