Marmorluik. Vana Tiigi intrit...

Vana Tiigi intrit enam ei ole. Meile räägiti, et seal olla asunud Gestapo.
/---/
Elasin ülikoolilinnas Tartus, filoloogiateaduskonnas, nagu südamesse sobitatud kunstklapp. Elasin, et elada, üle elada, ära oodata, lakata – elamast.
/---/
Tee viib punalõustalise tellise karva ühiselamu juurde. Aa, veel tuleb läbi minna väikesest putkast kaare all, komandandi juurest, ta sebib paukuvate uste vahel ja laseb su sisse, siis tuleb läbikäiguta nelinurkne sisehoov, seintes oksapraod, siis laudadest sillakesed – on mudane –, nurgast venib tuhmi kapsalehka, nagu laseks tünn läbi ja soolveeojake jookseb sinu poole, või on sellesse tünni soolatud siga, selle kõrv paistab soga seest välja, võiks end servast kinni haarates üles vinnata ja näljaga kasvõi seda kõrva närida.

Toas oli meid esimesel kursusel üksteist inimest. Ja põrand vajus meie raskuse all nähtavasti längu ning kaldus akna poole. Raudvoodist saarekesel elas abielupaar. Igal õhtul nad sõid. Mees oli kõhn, aga lodev, naine toekas, puhtaks pestud, nagu laip külas. Ma ei ole kindel, et nende pead kehadest välja paistsid, sellest ma ei räägi.

/---/ Talvel magasime madratsitel, mis olid radiaatorite juurde lükatud, et sooja saada. Ei võtnud nädalate kaupa riideid seljast, ainult saapalukud tõmbasime lahti. Kevadel hakkas toas lõhnama mustmulla järele. Muud lõhnad taandusid, pugesid kehade lohkudesse ja voltide vahele ning jäidki igaveseks sinna.
/---/
Meil oli oma põrandaalune organisatsioon. Öösiti, kui riigitruud üliõpilased magasid, varastasime ühisköögi kappidest toitu.

Teosest
lk 131–135