Elust ja inimestest. On aasta 1960...

On aasta 1960. Suvine Tartu Ma kõnnin mööda Raatuse (tol ajal veel Esimese Mai) tänavat kodu poole ja mulle tuleb vastu toonekurg. Päike paistab. Kurg jalutab sõiduteel. Ma kardan, et ta võib auto alla jääda ja püüan teda teelt ära ajada. Kurg kuulab mu manitsuskõnet, noogutab nokaga, aga autodele teed anda ta ei kavatse.
Võtan kure kaenlasse, tassin ta koju ja lasen aias lahti. „Siin on ohutum,“ ütlesin. Ma arvasin, et kurg vaatab aias pisut ringi ja lendab siis ära, aga ta jäi paigale. Kured on ettevaatlikud ja inimpelglikud linnud, aga see pikknokk ei kartnud kedagi. Mulle tundus, et tal on midagi viga ja ma helistasin loomakliinikusse.
„Jah,“ ütles hääl telefonis. „Meil on küll üks kurg, aga teda pole praegu kodus.“
(Kurge pole kodus?! Kas ta ikka sai minust õigesti aru?)
„Ma räägin toonekurest,“ ütlesin ma. „Ta on minu aias ega mõtlegi ära minna.“
„Ja-jah. Mina räägin ka toonekurest,“ vastas hääl telefonis. „Visake ta õhku, küll ta koju lendab.“
Läksin aeda ja viskasin kure õhku. Kurg lendas koju...
Teosest