Vahetusesse määrati mind juuni algul, valgete ööde aegu. Ma polnud sel aastaajal veel kunagi Tartus olnud ega jaksanud küllalt imetleda varasuvise Tartu mahedat ilu hilisõhtuti, kui aedades ööbikud laulsid, või hommikuti kella viie-kuue ajal, kui Toomemäel rohi puude all kastest alles märg oli...
1916. aastal tuli suvi väga vara. Juba aprillis õitsesid toomingad ning viljapuud aedades ja kastanid puiesteil. Viimasel aprillil sadas õitsvaile puudele küll paks kord lund, kuid suurt kahju see ei teinud, – oli pehme, sula lumi, mis kõige rohkem kurja tegi elektri- ja telefonijuhtmeile. Hilisest lumesajust hoolimata oli mai Tartus täitsa suvine.
Asukoht teoses
lk 156
