Rakkest sooritasin emaga oma esimese sõidu Tartusse, millest ma muud ei mäleta kui metsloomade möirgamist primitiivses „loomaaias“ ja turul müüdava „susla“ isuäratavat lõhna. „Suslaks“ nimetati siirupiga magusaks tehtud kuuma vett, mida „suslanaised“ müüsid, istudes ridastikku suurte, auravate, korstnast suitsu välja-ajavate plekkanumate ees. Oli talv, mul oli külm, ja kõigest väest ihkasin magusalõhnalist sooja jooki, mida müüdi plekktopsikutäite kaupa, – topsikutäie hinnaks olnud kopikas. Kui aga ema mulle suslat osta tahtis, siis keeldusid suslanaised seda temale müümast, otsekui ühest suust kinnitades, et „proua teeb nalja“ ja et „see pole sakste jook“.
Asukoht teoses
lk 20
