Elutingimused Tartus muutusid aina kitsamaks. Toiduainete enamik oli kas turult hoopis kadunud või hinna kalliduse tõttu kättesaamatuks muutunud. Veel suurem häda oli valgustusega, kuna petrooleum oli Tartust täiesti otsa saanud. Kuu tänaval, kus ma elasin, oli küll elektrivalgustus, kuid see ei ulatunud minu hoovipealsesse, pesuköögi ja puukuuride kohale ehitatud kodusse. Valgustuseküsimusega seotud meeleoludest jutustab 18. jaanuaril „Päevalehes“ ilmunud veste „Värviliste küünlate valgel“ muu seas järgmist:
„Valgusega on meil Tartus ikka veel kibe lugu. Aeg-ajalt peetakse poodide uste taga väikseid petrooleumilahinguid, aga nende löömingute saavutused on enamasti vaevalt nimetusväärsed... Õnnelikud on need, kel elekter „sees“ on, nagu Karlovas üteldakse, s.t. korteris „sees“. Nende poole kogunevad õhtuti sõbrad ja tuttavad, et valgusest osa saada.
Asukoht teoses
lk 147–148
