Pühade mälestused. Tänavused jõulud olid...

Tänavused jõulud olid üle Eestimaa „Kitzbergi-päevadeks“. Iseäranis aga Tartus.

Kitzbergi auõhtul „Vanemuises“ kuuldus enam kui ühest suust ütelus: „Peetagu mujal seda päeva suurema toreduse või iluga – meil aga on Kitzberg ise!“

Kitzberg ise – see oli, mis pidulikuks ja kauniks muutis „Vanemuise“ piduõhtu 27. detsembril. Tema ise oma alandlik-häbeliku naeratusega oli selle õhtu ehteks ning auks.
/---/
Vaatasin seda lahket, tumedaist juustest piiratud nägu ja imestasin kahte asja: et kuuekümneaastane juubilar nii noor ja teiseks et ta nii tagasihoidlik-häbelik oli.
/---/
Küll on elu tema otsaesisele sügavad vaod tõmmanud ja juustesse hõbeda põiminud, aga puutumata-nooreks on jäänud ta särasilmad ja eluvärskeks näoilme ning naeratus.
/---/
Mis puutub kirjaniku „alandlikkusse“, siis iseloomustab seda kõige paremini ta enda ütelus viimaseil juubelipäevil: „Nüüd alles sain teada, et mina kirjanik olen; ei mõistnud seni ennast selleks pidada, nii tähtsa nimega ennast nimetada!“
/---/
Mis muidu puutub Tartu jõuludesse, siis ei olnud neis midagi iseäranis omapärast. Jõuluõhtul siretasid aknad küünlatuledest, kuigi enne pühi küünalde hind mitmekordseks tõusis. Kuljused helisesid kirikukelladega võidu, voorimeestel oli arvatavasti hea teenistus ja „pühadekaartisid“ osteti ka laialt.

Tantsunälg on ikka veel suur ja vähe võimalust selle täitmiseks. Aga juua sai küll – vähemalt tõendavad seda asjatundjad.

„Vanemuises“ võeti uut aastat vastu ilma pilkelauludeta – vist on „vana“ hea Postimees nii vanaks jäänud, et keegi ta kohta ei viitsi või ei raatsi enam laulusid sepitseda.