Suvehommikuti ootasid inimesed vana turuhoone juures majandite autosid ja busse, et juhutöölistena rohima pääseda. Lisaraha võimalust passis igasugust rahvast. Riigiametnikke ja teisi madalapalgalisi õpilaste ja üliõpilastega pooleks. Neidki, kellel alkohol kindlamat töökohta pidada ei lubanud.
/---/ Töö kiskus päeva peale tüütuks, aga õhtul maksti teenitud raha kohe kätte ja selle nimel võis mõne aja kannatada.
Üheksakümne esimese aasta suvel olid rahaga kummalised lood, see sulas naeruväärselt kiiresti. Saia- ja leivariiulid olid juba hommikul tühjad, vorstiletist rääkimata. Ka muu toidukaup oli õhtuks otsas. Pensionärid, kelle päevad möödusid inflatsiooniajastule iseloomulikult järjekordades seistes, tassisid koju suurtes kogustes lambipirne, baikatekke ja transistorraadioid, mis olid antud hetkel küll mittevajalikud, kuid mida hilisemas elus oli lootust uue raha eest maha müüa. Töölkäijatele ei jätkunud päeva lõpuks enamasti midagi.
Asukoht teoses
lk 79
