Otse akna all laius parklaks muudetud aiamaa. Aastaid tagasi lükkasid kaubitsejad oma lilli ja tomateid täistuubitud kärusid siit varahommikusi kastemärgi tänavaid mööda turuplatsi poole, et neid pärastlõunastel tolmust hallidel munakiviteedel rataste lõgisedes jälle tagasi veeretada.
Veidi eemal kõrguvate vanade puude all, mahapõlenud kollase maja kõrval, oli kunagi ilutsenud tänava suurim kahekorruseline kõrvalhoone vanaisa hobusetalli ja heinaküüniga, millest hiljem sai Reesi puukuur talvekütte hoidmiseks. Nüüd oli kõik teisiti. Ega ainult siin, ka kõrvaltänavatel võtsid uuendused võimust. Lobudikud lõhuti maha. Krundid jagati pooleks. Minevik hääbus ja kõdunes tasapisi, nagu polekski midagi kunagi olnud. Väikeste luitunud majade asemele kerkisid suured ja heledad plastakendega lossid. /---/
Maaris pööras pilgu vanast Reesist jäänud ümmargusele lilleklumbile põlenud maja mahajäetud hoovil. Peenar kasvatas endast välja viimaste ellujäänud päevaliiliate ja tumepunaste lõhnavate pojengide pehmeid suvesooje õisi. Aastaid tagasi, vist juba maja ajaarvamise alguses, oli Reesi klumbi poolikute telliskividega ääristanud. Sealt, murenenud kivikildude vahelt tormas koos väljatõmmatavate võilillejuurtega lagedale võitlusvalmis sipelgahorde, keda lapsed kiiresti värvi järgi eristama õppisid, et mitte salvata saada.
Südamesoojusega loodud aias oli seitsmekümnendate lõpus teisigi salapäraseid olendeid elanud. Maarise meeltes kangastus valgeid suveõhtuid, mil siil ebajasmiini ja käokingade mürgiselt sinise peenra kaudu kartulivagudesse ussijälgi nuuskima sahises, nirk uudishimulikult tema kannul. /---/
Päeval näitasid ennast linnud ja putukad, häälekad ritsikad ja kuldselt kumavate briljantroheliste krõmpstiibadega mardikad, keda millegipärast maipõrnikateks kutsuti, kuigi maipõrnikas pidi hoopis teistsugune välja nägema. /---/ Ümberkaudsete majade lapsed korjasid läikivaid iludusi sirelikobaratelt pihkudesse, et nad, rumalakesed, õnneõisi ära ei sööks. Lohutuseks viisid nad sädelevad põrisejad kaevutagusesse plekkvanni, päikese kätte soojenema pandud kurgikastmisvette ujuma. Miks? Loomulikult heast südamest, selleks et põrnikatel lõbusam oleks.
Õhtu saabudes olid nad kõik vaikseks jäänud.
Asukoht teoses
lk 53–54
