Maaris oli kesklinna vanast puumajade rajoonist välja kolinud ja Emajõe-äärsesse Kvissentali luksusliku ridamaja üürinud, aga kitsaid tolmuseid kõnniteid pidi tuttavas suunas kiirustades kerkisid agulis veedetud kirevad aastad jälle silmade ette.
Rahvast tõtles kesklinna poole tööle, kooli ja turule ning sama teed pidi tagasi. Nii nagu alati. /---/
Aleksandri tänava vanade viltuste majadeni jõudes meenusid Maarisele uudishimulikud koduperenaised, kes siin vanal ajal alumiste korruste akendel möödakäijaid passisid, ristpistemustrilised diivanipadjad kogukate kõhtude alla toeks seatud. Nende klatši eest ei olnud keegi kaitstud. /---/
Kiired autod keerutasid üles tänavatolmu, viltuvajunud vanu aknaid avati siin selle tõttu nüüd harva ja ilmselt polnud neidsamu uudishimulikke patjadel rinnutavaid naisigi enam kõiki elavate kirjas. /---/
Paar tänavavahet Aleksandri tänavast edasi oli seisnud väike viltuvajunud kodumaja ja imelikul kombel mäletas Maaris sellele alati päikest paistmas. Võib-olla ka sellepärast, et kohmakaskõrgeid uusehitisi polnud siis veel siin valgust varjamas ega varju heitmas. Kiviseid kõrghooneid kerkis küll Annelinna, aga vana armas Karlova elas tema lapsepõlves endiselt rahulikku aedlinnaelu väärika roheluse ja peenramaade süleluses.
Rahvast tõtles kesklinna poole tööle, kooli ja turule ning sama teed pidi tagasi. Nii nagu alati. /---/
Aleksandri tänava vanade viltuste majadeni jõudes meenusid Maarisele uudishimulikud koduperenaised, kes siin vanal ajal alumiste korruste akendel möödakäijaid passisid, ristpistemustrilised diivanipadjad kogukate kõhtude alla toeks seatud. Nende klatši eest ei olnud keegi kaitstud. /---/
Kiired autod keerutasid üles tänavatolmu, viltuvajunud vanu aknaid avati siin selle tõttu nüüd harva ja ilmselt polnud neidsamu uudishimulikke patjadel rinnutavaid naisigi enam kõiki elavate kirjas. /---/
Paar tänavavahet Aleksandri tänavast edasi oli seisnud väike viltuvajunud kodumaja ja imelikul kombel mäletas Maaris sellele alati päikest paistmas. Võib-olla ka sellepärast, et kohmakaskõrgeid uusehitisi polnud siis veel siin valgust varjamas ega varju heitmas. Kiviseid kõrghooneid kerkis küll Annelinna, aga vana armas Karlova elas tema lapsepõlves endiselt rahulikku aedlinnaelu väärika roheluse ja peenramaade süleluses.
Asukoht teoses
lk 33
