Kivid koldes. Linn oli vaikne...

Linn oli vaikne, tänavatel polnud peaaegu mingit liikumist. Isegi raekoja kell lõi kuidagi uniselt. Endrik oli lendlehed põue peitnud. Ta jõudis Emajõe äärde, nõjatus käsipuule ja mõtles suitsu süüdates, et kasarmutesse minna on praegu vist veel vara. Kõrvalseisjad sirutasid samuti käe tema suitsupaki poole. Endrik andis ka nendele ja viskas tühja paberossikarbi vette. Kivirinnatisel istusid õngitsejad. Neid oli ridastikku üle kolmekümne, kes lootsid siit leivakõrvast saada. Sääsed surusid vee kohal. Siin- ja sealpool vilksatasid läbi õhu läikivad kalad.
Teosest
lk. 124