Elu parimal aasal. Otsekui oleks tüdruk...

Otsekui oleks tüdruk oma jäist hingust mujalegi levitanud, langes temperatuur sel talvel aina madalamale ja madalamale ning jõudis viimaks välja neljakümne miinuskraadini. Niisugust pakast polnud ammu nähtud. Tänavad jäid tühjaks, liigeldi vaid hädapärast, isegi liinibussid ei tahtnud enam hästi käia. Kui mõni buss juhtuski vahel tulema, siis ei läinud selle lõõtsuksed lahti ja neid pidi jõuliselt kangutama, et kuidagimoodi sisse saada. Praokile kistud uksepooled ei tahtnud ka iseseisvalt sulguda, aga edasi tavaliselt enne ei sõidetud, kui reisijad need jälle kinni suutsid litsuda. Seest oli buss härmatanud nagu mõni ammu sulatamata külmkapp. Radiaatoritest ei õhkunud reisijatele ainsamatki soojaterakest, sest jääkoorik kattis neidki. Majad hakkasid samuti maha jahtuma, öösel tuli voodis eluliselt vajaliku temperatuuri hoidmiseks tekile palitu peale laotada ja päeval omakorda tekk kõigile selga aetud riietele tihedalt ümber mässida. Kohvikutes ei saanud külastajad enam hästi arugi, kas laudade kohal hõljuv aur tuleb kohvist või nende oma suust. Paljud veetorud jäätusid kinni ja mõni söögikoht suleti seetõttu sootuks. Aedades näpistas hoolimatu pakane valusalt paljusid marjapõõsaid ja viljapuid, võttes neilt juba ette ära hulga suvist saaki – suuri maitsvaid musti sõstraid ja karusmarju, sulamagusaid võiploome ja mahlakaid punapõskseid õunu.