Hooned vähemalt on niisugused, mis tihti, nagu viimasel ajal lugeda, mõnegi võõramaalase peale autoriteetselt mõjuvad.
Mitte ainult üks kord ei ole tähelepanu pööratud sellele, et meie teatrihoonete kolossaalsus ei vasta neile võimistele, mis sealsetel näitlejail ja näitlemisel on. Ja tõesti, kõik need elemendid, millest teater koos seisab, lonkavad meie suurtes teatrites ja on puudulikud. Näitlejad on suuremalt jaolt väikese haridusega ja kitsa silmaringiga ning ei suuda ennast ära võita, et diletandist artistiks kujuneda. Näitejuhid on läinud seda teed, mis neile kõige hõlpsam ja kergem näib olevat ja kus neil ei tule pead murda lavastuse probleemide üle, sest nad jätkavad enamasti naturalistlikku traditsiooni, kuigi mulle näib, et seegi on iseteadmatu sattumus, mitte aga kindlaks kujunenud vaade teatri ülesannetele. Dekoratsioonid on nagu selleks olemas, et nende abil tõsielu näitelavale manada: realistlikke jooni kulissides hinnatakse näitelaval kõrgemaks kui stiili allakriipsutavaid dekoratsioone. Need võõrad traditsioonid tuleb kõigepealt meie suurtest teatritest tagandada. Asemele astugu iseteadev teatrikultuur, mis seotud saavutustega kõigil teistel kunstialadel.
Meie linna- või rahvateatrid, „Vanemuine” ja „Estonia”, peavad saama kunstiteatriteks laiale massile.
Asukoht teoses
lk 21
