Kuni 1889. aastani oli Tartu ülikool saksakeelne ja -meelne asutis, kus progressiivset elementi oli äärmiselt vähe. Kuid siitpeale hakati ülikoolis venestusreformide tagajärjel vene keelt järk-järgult ikka enam kasutama niihästi õppe- kui ka asjaajamiskeelena. Sellega seoses hakkas muutuma ka üliõpilaskonna koosseis. Kui 1880. aastal oli Tartu ülikoolis Baltimailt pärit 790 üliõpilast ja mujalt Venemaalt 295, siis sajandite vahetusel oli Baltimailt pärinevaid üliõpilasi 445, mujalt Venemaalt aga juba 1335. Viimaste hulgas oli palju neid üliõpilasi, kes oma revolutsioonilise tegevuse pärast teistest ülikoolidest olid suunatud Tartusse, kus üliõpilaste keskel seni oli valitsenud reaktsiooniline buršivaim. Paljud Venemaalt Tartusse õppima tulnud vene ja teistest rahvustest üliõpilased olid seotud muu üliõpilaskonnaga Venemaal. Nad aitasid ka Tartu ülikooli siduda ülevenemaalise üliõpilasliikumisega, mis elavalt reageeris mitmesugustele poliitilistele sündmustele. Sellega ühenduses tekkisid Tartus läinud sajandi lõpul ka esimesed marksistlikud ringid.
Asukoht teoses
lk 351–352
