Tartu Ülejõe agulid, kus olin sündinud ja üles kasvanud, ei tundunudki mälestustes enam nii vaesed, kus elasid vaid rikaste rõhutud inimesed. Karlova ja Supilinna madalad puumajad olid tegelikult küllaltki omanäolised, sümpaatsed, oma individuaalsuses iseteadvadki, häbenemata oma olemasolu. Iga agulimaja varjas oma luitunud planguga väikest iseseisvat maailma. Ja need maailmad kasvatasid isemõtlevaid inimesi, keda ei oleks kunagi suudetud suruda massiinimese nürimeelsele tasemele.
Kevadised üleujutused Emajõe luhtadel, karjaseamet talunike juures, kes tavaliselt ei andnud töötegemisel armu ei enesele ega ka teistele.
Asukoht teoses
lk 8
