Koduaed oli meile lastele erisugune nõiduslik maailm igal aastaajal, mil ta vahetas oma rüüd ja iseloomu. Kui ema muinasjutu-tagavara isegi printsidest ja printsessidest kord otsa lõppes, leiutas ta ise põneva loo värvita, läbipaistvast olendist, kelle nimi oli AEG ja kes, pintsel käes, loodust vastavalt aastaaegadele muutis. Kevadel kasutas ta õrnu rohekaid toone, suvel kogu oma paleti värviküllust, sügisel pillavalt punast, kollast, roostepruuni ja talvel ainult valget, musta, jäähalli... Mina kujutasin ikka ette, et see osav pintseldaja oligi meie aednik Printz, luitunud rohelise kaabuga ja hallis kortsunud töökitlis kõhn vanamees, kes kõigepealt ikka just meie aia ära pintseldab.
Tammevälja aed näis meile lastele ikka kohutavalt suurena. Kui pikk oli ometi kruusarada, mis viis vaarikapõõsasteni ja tumerohelise puupingini selle äärmises otsas! Aastaid hiljem, teismelise gümnaasiumiõpilasena Tartut „sakslaste ajal” taas külastades, jahmusin lapsepõlve unelmriigi väikesest mastaabist. See oli hilissügisel ja esimene porine lumi süvendas troostitut pilti.
Tammevälja aed näis meile lastele ikka kohutavalt suurena. Kui pikk oli ometi kruusarada, mis viis vaarikapõõsasteni ja tumerohelise puupingini selle äärmises otsas! Aastaid hiljem, teismelise gümnaasiumiõpilasena Tartut „sakslaste ajal” taas külastades, jahmusin lapsepõlve unelmriigi väikesest mastaabist. See oli hilissügisel ja esimene porine lumi süvendas troostitut pilti.
Asukoht teoses
lk 160–161
