Kuidas meil asjad käivad. Juhtus see igatahes...

Juhtus see igatahes möödunud talvel, veidi enne jõule. Lund oli sadanud hiiglama palju. Ja õhtuti, kui meil parajasti aega oli, käisime kogu perega Raekoja platsil, sest jõulude saabumise puhul loeti seal muinasjutte. Ja raekoja akendel avati igal õhtul üks muinasjutu järgi maalitud pilt. Need pildid olid muidugi kenad, aga mina kurvastasin natuke linnapea ja teiste tähtsate tegelaste pärast, kes raekojas töötasid. Sest läbi nende piltide ei näinud nad ju oma kabinetist enam õue: ei näinud majadele riputatud jõulutulesid ega uhket kuuske, mis metsast platsile oli toodud.

Muinasjutud olid üldiselt põnevad, aga sekka sattus ka jamasid. Ja kui loeti jama lugu, ei viitsinud meie Joonaga neid kuulata ja ronisime selle asemel mööda Raekoja platsile kokku lükatud lumehunnikuid. Need hunnikud olid tohutult kõrged, kohe nagu päris mäed. Nende otsast sai liugu lasta ja nende sisse oli uuristatud tunneleid. Seal oli alati ka teisi lapsi ja alati oleksin ma tahtnud sinna mängima jäädagi.
/---/
Koju läksime me alati mööda Pargi tänavat. Ja ega see minek nii nukker ei olnudki, sest tänava äärde oli samuti lükatud lumevall, ja kui ma olin ennast kenasti üleval pidanud, võisin Raekoja platsist ujulani minna mööda seda lumevalli. Pargi tänaval autosid ei liigu ja nii jalutasid ema, isa ja Joonas kodu poole otse keset tänavat, Joonas isal kelguga järel.

Ma mängisin, et olen mööda mäeahelikku rühkiv alpinist. Ma olin läbi käinud pika rännutee, vallutanud kõrgeid tippe ja hüpanud üle sügavate kaljulõhede.

Teosest