Raske vesi. Klammerdusin aknaliistu külge...

Klammerdusin aknaliistu külge ja vaatasin nõutult alla tänavakaevu, kus tantsisid väikeste kaltsutittedena porised piisad. Vana ülikoolilinn, iga teine maja arhitektuurimälestis. Nõgised korstnad, palju korstnaid. Hakid... Üle tee plõgiseb tuules mingi transparent; ma ei talu loosungeid ega transparente, eriti kui nad kaua üleval seisavad ja päike või vihm nende kallal oma töö on teinud.

Kahe punava tulemüüri vahel haigutab lõhe, tolmu, sambla ja vihmade kaev. Mingi värdjalik ronitaim ajab end sealt omaette üles. Oma asi!
Teosest
lk 169