Ülejõel Kassilaiu pealinnas. Hiiglasuur, kogu Ülejõest...

Hiiglasuur, kogu Ülejõest suurem lennujaam oli sel suvel vallutatud ja põhjalikult läbi uuritud. Kasvanud pika rohu sisse, lilledest kirju, jagas ta heldelt lastele vaarikaid ja oli koduks tuhandetele lindudele, liblikatele, sisalikkudele ja konnadele. Ta oli muutunud osaks loodusest, ta oli justkui suur ja kõikemõistev elusolend.

Ka Raadi mõisa teisel korrusel kasvas inimkõrgune mets. Sealt tulles vaatasid lapsed Ülejõe kanti justkui teiste silmadega. Mõndagi nägid nad nüüd esimest korda. Nii armsad tundusid lagunevad puukuurid ja üle sajandi kestnud puumajad, palju näinud puud ja porised õued. Ka linnakant tundus olevat suur ja kõikidele elukatele varjupaika pakkuv elusolend. Lapsi justkui ei häirinud enam nii väga tänavatel tuigerdavad joodikud ja lärmavad räpakad poistekambad. Nad kuulusid Ülejõega kokku samamoodi nagu lennujaamaga kuulusid kokku risu- ja roostehunnikud. Kõik oli osa loodusest, ka sajad tänavakassid ja koerad, kes nüüd – imede ime – ei haukunudki enam laste peale. Kui mõni haukuski, siis ainult igavusest, seltsi mangudes. Kas nad ei tundnudki enam laste küljes tänavakasside lõhna? Või oli ärritanud neid rohkem hoopis hirmu lõhn?