Tuli kevad.
Kuid väikelinna kevad on ahastuseks neile, kes igatsevad teist.
Esiteks, märtsil, kui taeva all liiguvad esimesed almused, kui õhk sinine ja õrn, täis lubadusi, on väikelinnagi kevad armas.
Uulitsad sulavad, on täis paljutõotavat kõntsa, ojad nirisevad läbi muda ja pahna jõe poole. On kerge kõndida siis väljas. Kõik näib väikelinnaski avar, taevas kauge, pilved võõrad, tundmatud, mis toovad kaasa kusagilt uudust ja õnne. Täie rinnaga hingad kauguste värskust, väikelinna uulitsaid ja maju nagu polekski ümber ja inimesed ei tülita. Tundub, nagu juhtuks peagi midagi tähtsat, nagu tuleks midagi ammuoodatut ja värviks äkki kogu elu. Hing on täis ootust, mis hommikuti naerab südames nooruse kergusega. Ja kui ajuti päike vilksatab, siis ta kui valab sula kulda üle räpase maa, üle lumikõntsa, üle pahna, üle sõnnikus lainetavate uulitsate. Kusagil vaaguvad ägedalt ja kirglikult varesed, kisendavad hakid, varblased peavad raatuse katusel pulmapidu. Ning linna ääres võib juba kuulda lõokese esimesi sillerdusi, õrnu, tagasihoidlikke. Öösiti aga on vaikiv linn täis saladusi, õhk on tardunud kargesse värskusse, mis karastab, jalgteed krõbisevad, südames laulab usk ja lootus, mis vähe häbelik, kui noorel neitsil, kes ootab esimest armastust.
Asukoht teoses
67
