Too semester on mul meelde jäänud kui halb unenägu. Elu oli jälle kaunis õudne. Peale korterivanamoori ja kaasõpilaste ei tundnud ma Tartus ühtki inimest. Raha mul ei olnud. Minna ma kuskile ei saanud. Hulkusin Tartu uulitsail – kõht sageli tühi või nälg pooleldi rahuldatud hallitunud leivaga – ning vaatlesin Tartu tulesid. Kuid Tartu tuled olid külmad. Nad ei soojendanud ei mu keha ega hinge.
Asukoht teoses
lk 153
