Mõne päeva pärast aga nägid Tartu elanikud haruldast surnuvankrit – õigem vana lagunud rege. Noil kurvil päevil nägi ju Tartu nii palju matusronge ja kõlas ta tänavail nii palju leinamarsse, et polnud enam väga haruldane seda kõike näha ja kuulda. Kuid kui keegi väike pastaldes vanameheke, ilmselt pops või veelgi vaesem maamees, kõndis oma kõhna hobusekondi kõrval, ohjad ja piits käes, kuna lagunud reelogul oli valge värvimata kirst, siis äratas see tähelepanu isegi noil päevil. Läbi Promenaadi ja Rüütli liikus see lagunud regi, väike vanamees kõrval. Diviisi orkester kõndis taga ja mängis leinamarssi. Ühtki teist saatjat ei olnud.
Asukoht teoses
lk 108
