Kui jõuti Tartu, kees kasarm kui miitingupesa. Polnud enam mingit korda ega distsipliini, vähemalt nende meeste hulgas, kes iga tund ootasid enamlasi. Oodati ka õhtuhämarust, et selle katte all minna riisuma, kuna lausa päise päeva ajal ikkagi ei söandatud veel seda teha. Paljud mehed valmistusid kojuminekule, paljud olid juba läinud. Suurem jagu sääraseist aga ootas vaenlast kui piduvõõraid, et nendega ühineda.
See oli vana Tartu kurvemaid päevi. Esimest korda ajaloos oli vana eesti linn usaldatud eesti sõdurite kaitse alla – ja suur osa nendest ei võtnud üldse lahingut vastu, et seista rinnaga oma maa südame eest.
Tol päeval olid lakanud puhumast hilissügise lõõtsuvad tuuled ja linn oli vajunud süngesse uttu. Ta oli reedetud ja ta otsegu leinas omaette. Hirmunult ja abitult ruttasid ta tänavail elanikud, aimates selles udus peidetud olevat õudseid päevi ja kuulatades saabuva öö rahutuid pahaennustavaid hääli. Hämaralt põlesid üksikud tuled. Linn valmistus kui surmale.
Asukoht teoses
lk 63
