Tartu- & Praha-mälestused. Vojennaja podgotovka oli...

Vojennaja podgotovka oli vastik, oi kui vastik. Ehk vastikum kui päris sõjaväe sundaja teenimine, sest vojennaja podgotovka toimus sinu keskkonnas, su mälestused polnud tuhmunud, su taju ja ergud polnud halvatud. Kuus päeva nädalas olid sa Tartus lõbus üliõpilane, seitsmendal samas Tartus tovarištš student. Päris sõjaväes olles olid sa löönud ukse enda järel kaheks aastaks plaksti kinni, unustasid kodu, Eestimaa ja tsiviilelu, andsid viimases kirjas oma tüdruku vabaks (et olla alustaja, sest sa kartsid, et muidu võtab ta endale vabaduse ise) ja tegid kõik nõutud tobedused kaasa, su mõtlemis- ja hindamisvõime ruineerusid kähku, sa muutusid robotiks ning jäid ootama demobiliseerumist. Vojennaja podgotovka puhul aga tõusid sa hommikupimeduses Riia mäele, sisenesid tsaariaegsesse koolimajja (kus muide olid käinud Tuglas ja Suits), mille ees olid punakomandöride Korgi ja Kuke täitornidega kujud, asusid rivvi ja karjusid loendajale-kontrollijale vastuseks, et oled kohal. Kafedrasse sisenemine oli samm ühest maailmast teise, juba lävel tundsid sa ennast otsekui sitaga kokku määrituna. Ja kui aknast välja vaatasid, nägid tavalist Tartut sellisena, nagu see su sündimisest saadik on olnud. Taksopark üle tänava ja Riia maanteel vuravate busside tuttavad numbrid äratasid loendamatuid assotsiatsioone.