Tegelikult Tähtvere tänav Kollale meeldis, kuigi see langes nimesüsteemist välja. Kuulunuks nagu rohkem rikaste Tähtvere linnaossa, ehkki asus Emajõe ürgoru põhjas, polnud end šlikerdanud kõrgele ürgoru kaldale.
Aga kihvt oli Tähtvere tänav selle poolest, et vasakul pool – kui linna minna – olid majade esiküljed korruse võrra madalamad kui tagaküljed, paremal pool jälle vastupidi – fassaadid kõrgemad, tagaküljed madalamad.
/---/
Täpselt ristmiku keskele oli partei ja valitsuse pideva hoolitsuse tulemusel (nagu jälle kirjutas Edasi-leht) riputatud Tartu linna esimene valgusfoor, mille üle Kolla pöörast uhkust tundis.
/---/
Äge märguvalgusti oli üles seatud just Supilinna piiril, teistes linnaosades polnud sellisest suurlinnalikust riistapuust õrna haisugi.
/---/
Teisel pool tänavat kõnniteel, kus kokku said Kingissepa ja Komsomoli uulits, seisis valge hulknurkne putka, mille ülemine pool oli üleni klaasist ning helendas hommikupäikese kiirtes.
/---/
Kui linnadevaheline buss veeres Kingissepa mäest alla, vajutas valges liiklusinspektori mundris lontrus lülitit ja pani Tallinnast tulevale bussile põlema rohelise tule.
/---/
Kui Tähtvere tänavast tuli Supilinna buss 12a, siis sai ka see eelisõiguse.
Kõigile teistele vajutas Liikluslontrus punase tule – las autojuhid õpivad liiklust, las näevad, kelle käes on võim!
Oli veel üks transport, mis sai alati rohelise tule. Need olid sibivedajad Kuldi-Ruudi ja Hõbe-Ruudi, nemadki koos oma tünnvankritega, mille luukidel nad uhkelt istusid, hobuseohjad käes, olid valgusfooriristmikul privilegeeritud seisuses, võrdsed rahvast täis ühistranspordiga.
Tööd oli Liikluslontrusel minimaalselt, kuna liiklus oli hirmus hõre, järgmist sõidukit pidi mees pikisilmi ootama.
Asukoht teoses
lk 305–307
