Jaani kiriku varemed olid vangla puulaoks, sealt tassisid roobamehed talvel türmi küttehalge, ikka seljatäis seljatäie järel püssimeeste valve all.
Mõistagi rippus kiriku kunagise kaarja ja avara sissepääsu ees raske tabalukk, kuid Kirill teadis, et see on lapsik petekas, selle võti on ammu kadunud ning seda pole vaja lahti murda, piisab, kui tõstad raudlati obaduselt maha ning – palun väga, olge lahked, võid ukse lahti lükata ning seltskonna kirikusse jumala soliidsele praazdnikule kutsuda.
Asukoht teoses
lk 153
