Rahakas Riks elas Tähtvere linnaosa ja Burdenko tänava alguses. Kollale istus see kant kohutavalt. Mitte niivõrd viisakamate häärberite, aga hoopis katoliku kiriku pärast.
See oli mõnna! Punasest telliskivist hoone plekk-katus säras kevadpäikeses, sihvakas torn viskus taeva suunas. /---/
Hoopis sürrid näisid piklikud vitraažaknad kiriku seintes. Valguskiired mänglesid klaasidel, aknad helendasid nagu pühapaiste.
/---/
Riks oli rääkinud, et eelmisel aastal loopisid vene poisid vitraažaknad puruks, miilits sai nad kätte, kuid laskis kohe vabaks.
/---/
Ent läks mööda vaid mõni kuu ning venkude käitumishinded alandati kolmele-neljale ning nende isad pandi vitraažide taastamist kinni maksma. Kultuuriväärtus! Seda ei tohi lõhkuda isegi mitte siis, kui sa venelane oled.
/---/
Nii need Tartu lennueskadrilli pommitajate piloodid maksid. Nad olid justkui taevased isad, kellel ühtelugu oli pilvede taha asja.
Uued vitraažid olid veelgi sürrimad.
Asukoht teoses
lk 243–244
