Mõnel Lauristini tänava maja seinal oli tahvel, marmorist või vaskplekist, portreereljeefiga või ilma ja sellel oli kirjas, et seal on elanud see ja too tähtis tegelane, kirjanik, professor või mõni teine.
/---/
Siis astusid nad üle Taara puiestee.
See tuletas meelde rahvapidusid, jaanituld ja laulupäevi. Siis lähevad nad päikesetõusul peopaigalt tühja taarat korjama, suured kotid käes. Õlle- ja viinapudelite eest anti uues rahas kaksteist kopikat, vanas koguni rubla kakskümmend. Piimapudel maksis taarapunktis viisteist kopikat. Aga kätel pidi laskma nobedalt käia, muidu noppis sõber sinu asemel kuskilt põõsa või pingi alt raha üles.
/---/
Oskar Lutsu tänaval hallitas vasakut kätt piimakombinaadi võimas hoone, mis enne raudteed veel naksti Vaksali tänavasse pööras. Kurviga kombinaat!
/---/
Tõkkepuu Oskar Lutsu tänava raudteeülesõidu kohal oli alla lastud, selle ees ootas kolm krusa, kaks kollast Molotov-piimaautot, üks sõiduauto Pobeda ning kaks hobust plaanvankritega, millel all autorehvidega rattad. Mootoritransport toetas ühehobujõulisi kaeramootoreid. Vankritel helkisid kevadpäikeses suured piimamannergud, arvatavasti juba tühjad, kuna hobused olid seljaga kombinaadi poole. Esimeses vankris hoidis ohje naine, valge suurrätik tuhmhalli puhvaika peal, teist hobust juhtis mees, vasak, säärsaapas jalg stiilselt üle vankriääre rippu.
Manööverdresiin saalis edasi-tagasi, nemad isaga nagu teisedki jalakäijad tõkkepuust ei hoolinud, suundusid üle kümnekonna rööpmepaari, pöörasid keset ülesõidukohta vasakule, depoo poole, kaubavagunite pikkade ridade ehk koosseisude vahele.
Siin algas imeline raudteemaailm, mis Kolla alati kihevile ajas.
Platvormvagunid ja paakvagunid, söe- ja loomavagunid, igavene rodu kummalgi pool kätt, neil polnud otsa ega äärt. Piimakombinaadipoolsel rööpmepaaril koguni kollased piimavagunid, peale kirjutatud молоко, et keegi naftaga segi ei ajaks. Piim voolas neisse toru kaudu, mis kulges kõrgel üle Vaksali tänava.
Asukoht teoses
lk 203–206
