Supilinna poisid. Mingi lind siristas...

Mingi lind siristas, võib-olla kuldnokk, võib-olla keegi muu.
/---/
Toomemägi oli sellelt küljelt metsistunud ja võsastunud, kujunenud linna prügimäeks.
Pungunud puhmaste vahel redutasid linna loruskid, tundsid mõnu soojast ilmast. Mätas oli veel märg, istuma pidi end sättima mõnele lauatükile või plekiribale, seda kõike oli prahihunnikutest lahedalt leida.
/---/
Edasi väntas poiss ikka ülesmäge rämpsu täis võpsiku vahelt von Baeri ausambani välja, selle pronkslagimiku olid tuvid tohtvalgeks kirjanud, ja keegi ei mõelnud seda pesta.
/---/
Toomkiriku hakid kisasid mis kõrid võtsid. Tülitsesid, nii et terve linn kajas.
Veel ühel minevikuajal oleks Kolla tahtnud Tartus elada. Esiteks siis, kui Emajõgi laiutas majesteetlikult ürgoru äärest ürgoru ääreni, voogas suurejooneliselt hoopis läände, mitte Venemaa poole, nagu praegu. Ja teiseks märksa lähemal ajal, siis, kui Toomkiriku tornid sirutusid 64 meetri kõrgusele, kui linnas oli väljak, mida palistasid seitse kirikut ja kaks kloostrit.
/---/
Eredad päikesekiired kallasid valgust läbi raagus puuvõrade, taevas ei paistnud ainukestki pilveraasu.
Teosest
lk 302–303