Mälestusi hommikusest kuust. Kuu kaela ma...

Kuu kaela ma naljalt seda taskulambilugu ei aja, kuigi proovin, sest mõlemad - kuu ja taskulamp - näitasid valgust ning minu koolitee läks hommikupimeduses läbi võõra tikriaia, nurgelise tänava kaudu käänulisele tänavale, mis tsipa allamäge lookles, seejärel kerge tõus veidi järsuvõitu mäest üles, Jaani kiriku varemete ja vangla vahelt läbi ning kohal ma olingi. Need - Lepiku, Komsomoli, Väike ja Ülikooli - tänavad olid tollal asfalteerimata, kole kehvalt valgustatud ja auke munakivisillutisel polnud sugugi vähe, nagu noor lugeja võib ehk romantiliselt arvata.
Teosest