Tänavad olid kevadmärjad, esimesed vihmad olid löönud rohetama Emajõe-äärse puiestee paplid. Jõge pidi triivisid allavoolu ilmatu suured üksikud jääpangad. Nii see on, nädal-paar on kõrgele tõusnud jõgi jääst tühi, siis aga ilmuvad järsku uued pangad, Kolla-sugune spetsialist teadis täpselt, millisest ülalpoolsest lisajõest on need pärit, seda tarkust oli talle õpetanud üks Meltsiveski lauavabriku vana habemes palgiparvetaja, kellega nad olid mõlemad kogemata kõrvuti tunnistanud kevadist jääminekut, ja äkki oli habemik pobisenud jääpankade kohta:
„See on Amme jõe kraam.“
Kust sa selle võtad, oli Kolla tahtnud küsida, kuid mees selgitas ise.
„Mida rohkem lund, seda lähemalt. Kaugemate pealt sulab lume-raisk ära.“
Tänased pangad olid hoopis lumetud, järelikult ühest kõige kaugemast ülalpoolsest lisajõest, kas Pedjast või Põltsamaast pärit.
Komsomoli tänava pontoonsilla ette oli kuhjunud terve laviin jääd, millele pauh ja pauh, lisandusid uued lahmakad. Et järjest kasvav rüsi silda lahti ei kangutaks ja minema ei viiks – nagu mõnel kevadel ikka juhtus –, tükeldasid heakorratrusti mehed sillapontoonidel pootshaakidega jääpanku pisemaks ning tõukasid need siis pontoonide vahelt läbi allavoolu edasi hiljuma.
Asukoht teoses
lk 184
