Terve Tiigi tänava linnajagu oli sõjas kuni silmapiirini lagedaks põletatud, oli täis madalaid rusuhunnikuid, mille kohal sirgus ainukesena alles jäänud Maarja kiriku kõrge torn ja selle luukidest paistis läbi valgus, mis tundus otsekui kehata jäänud, kuid ikka püsti seisev rootsune selgroog.
Kollat kohe tõmbas sõjast jäänud põnevatesse varemetesse ja tuhahunnikutesse, kus võis leida auguga kiivreid, plahvatusjälgedega padrunihülsse, äärest põlenud fotosid ja rebenenud riidekaltse. Kolla unistuseks oli leida suur kuldraha või siis revolver – Kolla ütles levolvel –, mõlemat läks väga vaja. Kuldraha eest pidi saama igavese suure hunniku rublasid, mille eest võis osta Univeri poest karamellkomme. Levolvlit oleks Kollal tarvis läinud selleks, et kaitsta ennast vorstivabriku varujate eest. Käisid jutud, et neis varemetes peitub vorstivabrik, kus inimestest vorsti tehakse. Kolla naabrinainegi oli leidnud kord poest ostetud vorstist oma kaduma läinud mehe abielusõrmuse. Ent eriti kõrgelt olevat olnud hinnatud lapsed, sest nende liha oli pehme ja magus, ka ei kandnud lapsed sõrmuseid, mis võinuksid sööja hambad murda.
Tiigi tänava varemete keldrites elasid inimesed, kes, selg kühmus, kõnniteest madalamate akende kaudu sisse ja välja käisid. Ehk nemad olidki vorstivabriku töölised?
Asukoht teoses
