Suvel oli Tartu lohutu, Kolla kohe piinles oma tolmuse ja väljasurnud kodulinna pärast.
Kolla viskas pilgu ka Raekoja platsile, seegi avar ja kolmnurkne, õhtupäikesest ere munakiviväljak oli tühi mis tühi, vaid suveläitsakust hingeldav karvane koeranäss, roosa keel ripakil koonu otsas, oli ukerdanud üle platsi. Ainus tartlane peale tema! Isegi kolm norus taksot ootas taksopeatuses pontšikubaari ees kundesid. Kevadel, sügisel ja talvel ei juhtunud seda eales, siis tulvas seal inimkeeris, üksik takso ilmutas ennast nagu eksinud külaline tunni-poole järel, ja seejärel läks teinekord lärmiks. Suure Isamaasõja veteran, tõend näpus, realiseeris oma õigust sõita väljaspool saba või trügis keegi kannatamatu eluvend lihtsalt ette, läks moosima taksojuhti, viierublalist talle salamisi pihku surudes. Ootamisest kõrini tüdinud järjekord tõstis kära, eriti vihati veterane, kellele igal pool tehti soodustusi lausa hulgi.
Asukoht teoses
lk 95
