„Siit vasakule,“ võttis Schultz vägede juhtimise enda peale ning Paavi pööras munakivisillutisega Emajõe tänavast hoopiski sillutamata Kartuli tänavale, algasid Supilinna madalad uulitsad.
Kevadel ujutas suurvesi need meredeks, suvel tänavad tolmasid, nõnda et kui harv auto neil sõitma juhtus, polnud läbi tolmu teisele poole tänavat kaua näha.
„Siit paremale,“ kamandas Schultz, ja nad jõudsid teekatte poolest mõnevõrra viisakamale Oa tänavale.
Paremal tossas tervet kvartalit enda alla võtva asfaldivabriku korsten musta suitsu.
„Supika pada, kus supp keeb,“ tähendas Kolla.
„Kartuli- ja oasuppi tehakse mustast tossust,“ märkis Vapper.
Edasi tuli paremal pumbajaam, kust kastjaauto tõmbas paaki paksu lehviku kaudu jõevett, et sõita siis suvekuivi tänavaid märjaks pritsima. Aga kaugeid ja viisakaid tänavaid, kus elasid korralikud inimesed, mitte Supilinna viletsaid aguliuulitsaid, mille lagunenud äärelinnaosmikutes virelesid pätid ja poeedid.
/---/
„Vaadake, alumise korruse aknaid saab luukidega sulgeda, kesklinnas seda ei ole,“ pööras Schultz tähelepanu aguli eripärale.
/---/
Halliks luitunud majakökatsid olid siin liiga hurtsikute moodi isegi Supilinna jaoks, püsisid püsti vaid ausõna peal, aedades, kirsi- ja õunapuude all võtsid puntidesse kogunenud mehed mõnusalt viina, naised küürutasid kartulivagudel.
Asukoht teoses
lk 163–164
