Ent see ei liigutanud Poeeti, tema pööras pesu täisriputatud agulihoovi – kaelkookudega vett tarivad naised, kartulikoortest ummistatud solgiauk keset õue – , sisenes vaevu hingedel püsivast uksest, tõusis mitu astet korraga võttes üles räämas trepist, läbis veidrad koridor-vagunsüsteemis toad, kus esimeses töötas kingsepp, teises joodi laua taga teed ja mugiti vahustatud munavalgest suhkrukooke, kolmandas konutas Immanuel Kanti lugedes voodil ulaintellektuaal, silmis fanaatiku kättemaksupilk. Ometi polnud kuskil räpasust ja mustust – interjöörid olid biidermeierlikud, aknalaudadel jalutasid fajansselevantide karavanid, nipsasjakestest küllastatud riiuleil domineerisid valged ja roosad koloriidid, seinavaipade pargitiikidel sõudsid arrogantsete kaeltega luiged, peegeldused kootud veel.
Asukoht teoses
