daki. elab. siin. Aga Tartu sügis...

Aga Tartu sügis on teistmoodi kui teiste linnade sügis. Teiste linnade sügiseid ei ole ma väga kogenud, pigem neist läbi sõitnud. Aga Tartu sügist ma tunnetan. See on klišeelikult värvilõhnane. Enne loengut auditooriumi ukse ees tehtava suitsu lõhnane.

Raamatukogulõhnane. Triibuliste sõrmikute ja salli värvi... Ja viimased klaasid tavalist punaveini, enne kui hakkad end õue asutama, poest hõõgveini ostma. Plaadimängija ja krabisevad vinüülid. Sagedamini külla juhtuvad head sõbrad. Noored ja õppimisaldiste nägudega rebasekutsikad, kes on muu tudengimassi hulgast eristatavad uudistavate silmade ja segaduses nägude järgi. Nii noored, nii õnnelikud, nii kõik-on-veel-ees.

Jah, uus aasta algab de facto ikkagi septembris. Mis siis, et de jure väidetakse see algavat jaanuaris.

Mul algab ka uus aasta. Täiesti uhiuus. Kurgupitsitus möödub, raamatud ja süleriekraan jäävad. Pimedad ühikakoridorid ja hiljapeale jäänud külmavõetud kojujõudmised jäävad. Õppelaenu intressid ja tagasimaksegraafik jäävad ka.
Teosest