Vene ajal olid Tartu kesklinnas 21. juuni tänaval (nüüd Rüütli) õlleautomaadid. Lasid aga vajaliku kopka sisse, said kannu kohe kätte ja võisid õlle tänaval püstijalu ära rüübata. Kann õlut maksis 20 kopikat. Kavalamad mehed lõid tööl stantsiga sama suuri metallilatakaid. Metallilatakaga petsid automaadi ära ja õlu nirises kannu tasuta. Seedimine pidi selle õlle tarbijal küll ekstra hea olema.
Tartus oli mitu väiksemat õlleputkat või -paviljoni. Rahvasuu ristis need maaliliste nimedega nagu näiteks Vesiroos ja Ankur. Putkade juures jõlkus alati mingi vennike, kes lasi soovijale õllekannu sutsu Dihlofossi. No et saab odavalt parema kaifi. Dihlofoss oli pihustiga kärbsemürk. Vandi teenus maksis midagi 40–50 kopkat surts, sama palju kui kann õlut.
Tartus oli ka veinibaar, mida tunti nimega Miša juures. See veinibaar asus Ülikooli tänaval Riikliku Autoinspektsiooni (GAI) ja kainestusmaja läheduses. Miša oli selle baari baarman. Miša käest sai väikese rahaga veiniklaasi kätte. Ning kord oli majas, sest laamendajatele kutsus Miša miilitsa ja laamendaja viidi kohe kaks maja edasi kainerisse.
Kainer oli karm värk: 15 rutsi ööpäev, teade töökohta ja preemiast jäid igal juhul ilma ning hea, kui muid karistusi lisaks ei suratud. Pea aeti ka vahel paljaks.
Miša juures võis juua, kuni omal jalal minema suutsid minna. Gorbatšovi ajal tehti Miša kohast mahlabaar. Rahvas ristis siis baari ümber Maša baariks.
Asukoht teoses
lk 281–282
