Kollane maja. Tudengid olid soovitanud...

Tudengid olid soovitanud talle ainsat kohta, kuhu ta siinses uimases linnakeses ei olnud sattunud. Nüüd seisis ta seal... Õllesaal "Humal" oli suur, kollane, hirmus maja, selle ees tungles jõuk mornide või kannatavate nägudega pakse mehi. Enamik neist olid sedavõrd räsitud välimusega, et Samuel kohkus. Ta arvas, et tema aastate jooksul auklikuks kulunud riided on inetud, ent nägi siin inimeste seljas palju hirmsamaid kaltse, tema rõivad olid veel ühed uhkemaist, neid vaadati ilmse kadedusega. Mis tähendas, et Samuel pidi olema hoolas, et temalt midagi pihta ei pandaks. Mida on mult varastada, imestas ta meelitatult, aga näe, on! Ta ei olnud end juba ammu tundnud nii tähtsana ja rikkana kui praegu... Ta seisis veidi kaugemal ning jälgis naerulsui, kuidas mehed tõuklesid ukse juures paremate kohtade pärast ja surusid kõhtudega üksteist kaugemale, ammudes nagu loomakari, kes ootab värava avanemist.
Teosest
lk. 178 - 179