Juhtus olema soe ja mahe ilmake, oli värsket lund sadanud ja regi libises selles kui sularasvas.
Naise tahtmisel ja teadmisel pidi Mihkel kartuleid ja võid turule küüditama, ja seda ta tõepoolest tegigi. Kuid peale turulkäimise oli mehel linna minekuks varus veel oma mõte.
Turul sai ta kaubast kähku lahti. Siis ajas ta hobuse tuttava juurde hoovi ning hakkas Riia mäge üles töölismaja poole sammuma.
Liikumine linnas oli vilgas. Eriti suur surumine käis äride ümber, kus paiguti isegi politseinik pidi korda pidama. Inimestel oli kõikjal tuline valu oma odavaks lastud raha kalli kauba vastu vahetada.
Ja kuna kaubasellid poodides nagu unenäos venisid, tekkisid poeuste taga määratumad sabad.
Mihkel oli juba üles Riia mäele jõudnud, kui ta paremat kätt ühe elamu välisuksel märkas mahukat silti selgete tähtedega:
„Eesti Punasekarja Tõuselts“.
„Neh!“ mõtles Nopasson. „Siin neid kommuniste küll tehaksegi!“
Töölismaja, kuhu Nopasson tõttas, oli suur kogukas ehitis, mis oma punaste lippude ja loosungitega kogu väljakule tagaseina andis.
Asukoht teoses
lk 99–100
lk 165
