Siis kui süüdatakse laternad. Tuli see tugevast...

Tuli see tugevast päikesevalgusest või millestki muust, aga Valdo tundis ennast järsku nagu mingis eriskummalises maailmas olevat. Lossi tänav, millest ta hakkas üles minema, oli musta joonega kaheks lõigatud – varjupool ja päikesepaiste pool. Mõned inimesed, kes mäest alla tulid, mitte ei kõndinud, vaid Valdo meelest hõljusid õhus. See tundus talle nii unenäolisena. Kõrged pargipuud heitsid kummalisi varje Inglisilla sammastele ja vasest tähtedele sillaserval. Valdo hommikune hea tuju hakkas kaduma. Kuhu ta ka ei vaadanud, kõik näis talle järsku ebareaalsena. Kõik, mis talle silma hakkas, paistis nagu läbi luubi vaadatuna. Keskmest kõrvalolev aga haihtus kuhugi tundmatusse. Kõigi rahvaste luude monumendil asuv vaskne rist hiilgas nii teravalt, et silmadel hakkas valus. Vallikraavi tänava laia tõusvasse kääru käänates kuulis ta Maarja kiriku kelli kogudust jumalateenistusele kutsuvat. Vaskse kella kumin oleks nagu katnud kogu laotuse, nii kõlav oli see. Kindral Põdra tänava päikeselõõska jõudes, tundus Valdole, et kellatila ei löö üksnes vastu vaskset tornikella, vaid taob väljakannatamatult ta kõrvade trumminahka.
Asukoht teoses