Isamaa eest. Vangid eraldusid teiste...

Vangid eraldusid teiste hulgast. Nad juhiti välja ja keldritrepist alla. Pime, õudne ja külm oli siin. Vangid peatusid trepil, kuid tõuked ja ähvardused sundisid neid edasi astuma. Nad jõudsid keldrisse. Hämarus ja vaikus! Kartlikult astus üks ohvritest edasi, komistas millegi üle, kobas käega. Inimene?!... Ei, laip!... Silmad harjusid pisut pimedusega, kust tulid nähtavale mustendavate kogude piirjooned külmal haisval põrandal... Verised tombud!... Veri, veri!... Põrandal ja seintel verd ja ajutükke! Ohvrid vaatasid suurisilmi, olid masendavast nägemusest otsekui hüpnotiseeritud. Ent imelik vaikus! Kas olid punased lahkunud? Milleks neid siis siia toodi? Samal hetkel raksatasid paugud... Viimased ahastavad karjed! Uued ohvrid purustatud peaga varisesid teistele otsa...! Keldri põrandale valgus veri...!

Teosest
lk 82