Uinunud Kivikujude Aed. Selles vaksalilähedases puiestikus...

Selles vaksalilähedases puiestikus, nende sirelipõõsaste ja selle kivikaruga purskkaevu naabruses oli ta varemgi istunud. Kuid mitte kunagi niisugusel ajal ja sellisena nagu praegu – meremehejopi krae üles tõmmatud, raske kohver kõrval. Pink, millele ta istus, oli murtud seljatoega, kuivanud sirelitari puudutas ta nägu, puud läikisid hiljutisest vihmast ja tundusid selles harvade tulede loodud hämaruses tintmustadena, kuidagi aastaajatutena - nende järgi polnud igatahes võimalik öelda, on tegemist hilissügise, varakevadise ajaga või hoopis oma lumetust pikendava talvega.
Teosest