Jäin botaanikaaias ühele pingile tukkuma, sest olin väsinud. Mõlemast – nii iseendast kui maailmast.
Mind äratati seitse päeva, aga alles kaheksandal ärkasin. Ja hoopiski mitte, nii nagu ärkavad inimesed. Ma ise polnud enam inimene, olin juba taim. /---/
Nii veider oli elada taimena. Nii lihtne. Ei ahastust. Ei valu. Ei midagi vist. /---/
Su sõrmede puudutus. Oh-jah, tegelikult ei tohtinuks Sa mind üldse puutuda. Ma olin ju eksponaat. Ja veel – mul olid haprad väädid, sama õrnad kui mõne inimese süda. Ometi oleksid justkui kuulnud mu mõttehüüdu - Su käed olid nii hoolitsevad, nii pehmed ja õrnad, palju tundlikumad kui parimalgi kirurgil siin ülikoolilinnas. Sa kobasid mu tüve, libistasid sellel oma sõrmi kuni maapinnani. Mina ei tundnud vähimatki valu. Oh, ma ei tahtnud, et Sa mind kunagi uurimast oleksid väsinud. Aga kui kaua Sul mind plaanis uurida oli? – Seda ma ei teadnud ja see tegi mu rahutuks. Väga rahutuks. Ühtäkki ei teadnud ma äkki, kuidas Sind endale hoida.
Nädal aega hiljem teadsin. Ja see jäi ka meie mõlema viimaseks teadmiseks.
„Viinapuuväät,” sosistasid Sa raevunult, niipalju kui minu haare Su peene kaela ümber Sul veel kähiseda lubas. „Lase mind lahti, vastik viinapuuväät!”
Ma ei lasknud. Isegi siis mitte, kui nägin, et elu Sinu rohekassinistes silmades tuhmuma hakkas.
Ei suutnud lasta. Ma tahtsin Sind liiga palju.
Asukoht teoses
lk 85–87
