Ükskord suvisel ajal sõitis Arnu lõuna paiku Tartu turult otse arestimajja ja kurtis, et turul tegutseb juba pikemat aega venelannadest sulide kamp. Keegi vanem naine liputavat müüja nina all kümnerublast rahatähte, ostvat siis paar kilo varajast kartulit ja hakkavat müüjalt raha tagasi nõudma. Kui müüja on hajameelne, andvatki ta raha tagasi, saamata aru, et teda tüssati. Terasem ja tähelepanelikum müüja aga sulide lõksu ei lange. Siis asuvat tegutsema kaks teist kamba liiget, kes justkui seisid järjekorras ja nägid, kuidas ostja kümnerublase müüjale andis.
/---/
Sõitsime koos Arnuga turule. Kõigepealt kuulasime eesti memme suusõnalist seletust, siis astusin ligi venelannast sulile. Olin vormis ja palusin tal miilitsasse tulla. Kuid venelanna vastas üleolevalt, et pole milleski süüdi, miilitsasse ei tule ja üleüldse – süüdi on see eesti vanamutt, keda tuleb selle eest ka karistada.
Saades aru, et damotška ei mõtlegi minu seaduslikku korraldust täita, haarasin tal õlast ja laususin karmilt, et tuleb koos minuga osakonda tulla.
Seepeale viskus damotška murule pikali. Ta püherdas maas ja karjus, et miilits olevat tema käsi väänanud.
Kohe kogunes rahvas vaatepilti jälgima. Kaks valevandujateks kaasa võetud kaaslannat hakkasid rahvale suure suuga seletama, kuidas nad vaguralt järjekorras seisid ja nägid, kuidas kümnerublane müüjale anti ja kuidas miilits pärast seda õnnetul ostjal käsi väänas.
/---/
Üks tunnistaja – rahvuselt juut, märkis oma seletuses, et ta nägi, kuidas vene mammi liputas kümnerublast, pani endale tasku, palus kaaluda 2 kg kartuleid ja hakkas siis raha müüjalt tagasi nõudma. Et Marienburg – nii oli tunnistaja nimi – ausa mehena vale vastu välja astus, virutanud vene naine talle vastu nägu ja löönud prillid porri.
/---/
Lõpuks jõuti järeldusele, et asjaga oli seotud internatsionaalne seltskond – juut Marienburg, ukrainlane Antonesku; soomlane Puhalainen, eestlane Kõivupuu ja venelane Smirnova, mistõttu tegemist ei olnud eestlaste ja venelaste vastasseisuga ja karistust mulle ei määratud.
Asukoht teoses
lk 113–114
